Preili Julie on üks neist kirjandusteostest, mis on oma ajast kaugelt ees. Oma olemuselt on ta mitmeski mõttes suisa modernistlik teos. Seda väidet kinnitab viis, kuidas kirjanik oma tegelasi kujutab. Preili Julie ilmumise aegsele kirjandusele oli omane tegelaste ühene karakteristika: head ja õilsad versus pahad ja alatud. Antud näidendi puhul ei saa aga kuidagi öelda, kes on õige mees, kes süütu kannataja, kes õel manipuleerija. See jääb lugeja (vaataja) otsustada ning otsus on tema eluhoiakust ja moraalsest valulävest tingitud. Just taolist lugejakesksust propageerib ka (post)modernistlik kirjanduskäsitlus.

Näidendi probleemne situatsioon võib iseenesest tunduda pisut lapsik või tehtud, eriti tänapäevase lugeja jaoks – mis seal siis ikka, mõlemad vabad ja vallalised ning ajaloost on teada mitmeid ebavõrdsete seisuste vahelisi armulugusid. Kuid situatsiooni objektiivsest küljest palju olulisem on tegelaste endi suhtumine toimunusse. Preili Julie, keda Issand ei ole õnnistanud kaine mõtlemise võimega, muutub vaprast võrgutajast hädiseks hüsteerikuks. Jeanil omakorda jagub common sense’i mõlema eest, kuid kuna ta on ebakindel oma kuuluvuse suhtes, siis avaldub see küünilisuses: vali, kas tahad olla jumaldatu või lirva. Esimese staatuse ostad välja rahas, teine loovutatakse lahkelt niisama. Kolmas asjaosaline, kokatädi Kristin tundub üldse olevat veidi metsa poole: jutlustab kombekust, teab rääkida, et mis on matsile kohane, pole sünnis härrasrahvale ja hiljem, madalamast seisusest nagu ta on, hakkab oma perenaise tegusid arvustama ja sõna võtma stiilis, et mats on siiski parem kui härrasrahvas. Oivaline loogika. Lisaks tahab ta endast nooremat Jeani omale ja ilmselt ainult sellepärast, et bioloogiline kell tiksub (eriti veel kui arvesse võtta eelmise sajandi keskmine eluiga), sest kui ta suhtumine oleks tõega nii bravuurikas nagu ta teose lõpus paista laseb, oleks ta kas preili koketeerimisele või oma suhetele Jeaniga kohe lõpu teinud.

Kõige huvitavam persoon kogu loos on Jean. Ta on täiesti ajatu kuju ja eriti laialt on tema tõug hakanud levima tänapäeval. Talle meeldib kergelt tulev raha ja eriti hea on siis, kui see tuleb koos lõbuga. Ta teab algusest peale, mille peale välja läheb: tal pole plaaniski koos preiliga kuskile hotelli minna rajama. Muidugi, kui preili raha välja ajaks, võiks ju proovida. Tema ei riski millegagi. Lisaks saab ta preililt vääramatu kinnituse oma mehelikule vastupandamatusele. See on hoopis midagi muud kui vananeva köögikata mitte kuhugi viivad õhkamised.

20. sajandi lugeja säilitab siinkohal külma närvi, pigem imestaks ta siis, kui Jean osutuks oma kavatsustes preili suhtes siiraks. Kas tänapäevane lugeja on Strindbergi kaasaegsetest kombelõdvem? Pigem on asi soorollide muutumises, mees ei ole enam võtja, teadja, juhtija, vaid naine on seda samapalju. Ka preili Julie’d oli selles vaimus kasvatatud, kuid materjal, millest püüti vormida emantsipeerunud naist, osutus ebapiisavaks – tal ei olnud eeldusi oma tegevuse mõtestamiseks. Ta arvas, et kui käitub nagu mees, on ta mehega võrdne, vaba naine. Kuid vabadusel on alati piirid ja just selle, kõige olulisema tingimuse, jättis ta kahe silma vahele. Samuti oli ta kergesti mõjutatav, mis veelgi vähendas väljavaateid saada selliseks, nagu ta vanemad soovinuks. Ta oli poolik inimene, kes ise seda ei teadnud, ja seetõttu haletsusväärne.

Tulles tagasi eespool väidetud modernistlikkuse juurde, ei saa mainimata jätta autoripoolset suhtumist. Nagu modernistlikule teosele omane, ei avaldu autoripoolne hinnang näidendis otse. Strindberg ei ole valinud omale tegelaskuju, kelle kaudu omi mõtteid edasi anda. Vastavalt ajastu vaimule on ta siiski lisanud seletava eessõna, milles ta oma kavatsusi väljendab. Tänapäevane lugeja on harjunud süüvima teosesse autoripoolsete kommentaarideta, pigem toetavad teda teose mõtte otsingul kriitikud. Kirjaniku sõnavõtt muidugi vähendab tõlgendusvõimaluste ampluaad, teisalt on koos dekonstruktiivse kriitikaga antud “revolutsioonilisele” lugejale loova valestilugemise õigus (vt. Jan Blomstedt “Kosmopoeetika” 1994) Niisiis, kui jätta kõrvale autori seletused, millel on epohhi maik man, leiame eest ka 20. sajandi lõpu lugejat kõnetava teose. Praegugi (ja ilmselt ka tulevikus) on teravalt esil küsimus naiste ja meeste suhetest, võrdõiguslikkusest, Jupiteri ja härja mentaliteedist. See, et preili valis endale traagilise lõpu, oli 1888. aastal ilmselt suhteliselt ootuspärane, tänapäevase feministliku diskussiooni taustal saaks sellest ereda näite õnnetute naiste raskest elust maskuliinses ühiskonnas. Samas pole traagiline lõpp enam nii liigutav, sest naised on muutunud kindlamaks ja tugevamaks ning haletsetakse pigem preili nõrkust kui tema surma.