Kultuurimälu, mida mõnedes allikates nimetatakse ka kollektiivseks mäluks, on üks peamisi rahvuse või ka üksikisiku identiteedi alustalasid. Kultuurimälu kätkeb eneses teatud inimhulga jaoks oluliseks peetud nähtusi, mille kirjeldusi antakse edasi põlvest põlve. Kultuurimälu puhul võiks rääkida n.ö konstrueeritud mälust ja adekvaatsest mälust. Allakirjutanu pole päris kindel, kas kultuuriuurimuses just täpselt selliseid mõisteid kasutatakse, sestap tuleks neid pisut avada.

Konstrueeritud kultuurimälu all peetakse siinkohal silmas selliseid nähtuste kirjeldusi, mille puhul on tehtud teatud valikuid. Nii on näiteks Kreutzwaldi Kalevipoeg eestlaste jaoks konstruktsioon minevikust, aga konstrueeritud mäluks võib pidada ka mistahes ajalooõpikut või entsüklopeediat. Adekvaatne kultuurimälu seevastu on selline sündmuste, nähtuste või arusaamade esitamise viis, kus olulise mündi kirjeldatavale annab nimelt mäletaja. Loomulikult võib adekvaatse mäletamise võimalikkuse kui sellise seada kahtluse alla, seepärast käsitagem seda siinkohal tingliku terminina.

Käesolevas essees üritame vaadelda kahe kultuurimälu kandja (kirjalik ja suuline aines) erinevusi ning mõtiskleda pisut kultuurimälu otstarbe üle laiemaltki. 2000. aastal korraldas Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool konverentsi “Kultuur ja mälu”, millel esitatud ettekannetest koostati ka samanimeline kogumik. Edasine teemaarendus on suuresti inspireeritud nimetatud üllitisega tutvumise käigus tekkinud mõtetest.

Kultuurimälu kandjateks oleme me laias laastus kõik. Kitsamalt aga võiks kultuurimälu kandjateks jagada kirjalikud tekstid ja suulised pärimused. Paljud viimati mainituist on saanud endale nüüdseks ka kirjaliku kuju. Eestis pani suulise pärimuse üleskirjutamisele aluse J. Hurt ja see traditsioon kestab tänaseni (nt Eesti Rahva Muuseumi iga-aastased elulugude kirjutamise võistlused).

Tähtsamaid allikaid, mis kultuuriuurijad aastasadade vältel oma käsutusse on saanud, on eeskätt kirjalikud materjalid. Sisuliselt kannavad igasugused tekstid eneses viiteid neid kirja pannud kultuuridele. Nii võivad näiteks ajaloolased teha kaugeleulatuvaid järeldusi Vana-Kreeka kultuuri kohta, analüüsides nn Zenoni arhiivi, kuigi see sisaldab peamiselt ärikirju, arveid ja lepinguid. Traditsiooniliselt on kirjalikeks mälukandjaiks peetud siiski ilukirjanduslikke ja teaduslikke tekste ning metatekste.

Enamasti osutub uurijaile kõige huvitavamaks see, mida pealtnäha pole olemas, kuid tegelikkuses eksisteerib või on eksisteerinud. Need on tekstid, mis mingil ajajärgul on kantud ebasoovitavate nimekirja, mida pole peetud teatud ajastul piisavalt kultuuriväärtuslikuks või mida ei osata tänapäeval deshifreerida või mõista.

Siit jõuamegi teise tähtsa kultuurimälu kandja ehk suulise pärimuseni. Suuline pärimus ei arvesta üldjuhul valitseva ideoloogiaga ja oma lähiminevikust mäletame hästi, kuivõrd konfliktne suhe valitses kirjutatu ja räägitu vahel. Seetõttu on ERM-i elulookirjutamise kampaania iseäranis tähelepanu- ja tänuväärne ettevõtmine, kuivõrd selle kaudu leiab konkreetse väljundi see osa eestlaste mälust, mida ametlikult “polnud olemas”.

Suulise pärimuse puhul kultuurimälu kandjana on ometi mitu probleemset seika. Mainigem neist kaht peamist: unustamine (psühholoogid räägiksid siinkohal kindlasti midagi ka teadvuse kaitsemehhanismidest) ja mineviku “kuldamine” ehk nostalgia. Kostub ju tänapäeval taas hääli, et vene ajal oli elu palju parem; need, kes mäletavad esimest vabariiki, ütlevad, et Pätsu aegne Eesti oli see õige Eesti jne. Seega ei saa mälestuste kogujad olla päris kindlad, kas tegemist on adekvaatse mäletamise või emotsioonidest mõjutatud rekonstruktsiooniga.

Eelnevast tingitult tundub, et suulise pärimuse uurimisel on üheks kindlamaks kultuurimälu avajaks laulud, naljandid jms, mis teatud varieerumisest hoolimata säilitavad oma esialgse tähenduse. Just laulud on selline valdkond, mis kandub hõlpsamalt järgmistele põlvedele (on ju laulu kergem pähe õppida kui viisistamata luulet, proosavormis esitatud loost rääkimata).

Soome-ugri keeleteadlastel on sellega haakuvalt jutustada tore lugu kamashshidest. Esimesena käis selle väikerahva juures M. A. Castrén juba XIX sajandil. Siis oli neid alles veel üksjagu, enamus rääkisid oma emakeelt. 70 aastat pärast Castréni sõitis kamashshe uurima K. Donner. Tema ei leidnud enam eest ühtegi kamashshi keelt kõnelevat inimest, küll aga leidus neid, kes veel vanu laule mäletasid. 1940-ndail loeti kamashshid väljasurnud rahvaste hulka, kui korraga 1960-ndail ilmus välja keegi Klavdia Plotnikova, kes oskas hulganisti kamashshikeelseid rahvalaule, kuigi keelt ei rääkinud. Sestap kadus keelteadlaste jaoks kamashshi rahvas maailmakaardilt alles siis, kui proua Plotnikova 1989. aastal suri. Soome-ugri kultuurimällu aga lisandus kamashshi pärand (hulgaliselt salvestusi ja üleskirjutusi).

Eelpool kirjutatu kokkuvõtteks võiks öelda, et kultuurimälu kandjate seisukohalt on olulised nii kirjalikud kui suulised allikad, mis võivad tihtilugu anda edasi erinevaid käsitusi või olla suisa vasturääkivadki, ent esitavad just seeläbi tõesema pildi inimeste (rahvuse) kultuurimälust.

Nagu sissejuhatuses sai mainitud, on kultuurimälu üks tähtsamaid identiteedi aluseid. Identiteedi konkreetseimaks väljendusvormiks peetakse kultuuriuurijate seisukohalt kunstiteoseid, iseäranis kirjandust. Kultuurimälu abil suudame me mõtestada meid ümbritsevaid tekste (ülal nimetasime neid nähtuste kirjeldusteks), aduda neis sisalduvaid allusioone ja luua ise uusi tähendusi. Ükski asi ei sünni tühjast.

Kui me ei tunne oma kultuuri märksõnu, ei suuda me ka omade seas orienteeruda. Kultuurimälu omandamine toimub nii teadvustatult (lugemine, näituste, kontsertide, muuseumide külastamine) kui ka teadvustamata moel. Viimane eeldab pikemaajalist kultuurikontekstis viibimist. Näiteks on ju vahel õige naljakas kuulata väliseestlaste mõtteavaldusi eestluse või võõrfiloloogi arvamusi oma “objektrahvuse” kohta. Seetõttu võib üsna kindlalt väita, et kultuurimälu pole mitte üksnes konkreetsete tekstide või nähtuste tundmisest sündinud mälestustekogum. Teisalt muudab võõrale nende mälestustega/mälestistega tutvumine antud kultuuri mõistetavamaks.

Kultuurimälust (nagu ka identiteedist) rääkides ei tohi ära unustada, et tegemist ei ole mingi valmis nähtusega, mille me emapiimaga sisse imeme ja siis rahus sellega elu lõpuni hakkama saame. Allakirjutanu meelest on oluline rõhutada just kultuurimälu pidevat interaktsioonis olemist ümbritsevaga. Tihtilugu võib aru saada nii, et kui räägitakse näiteks kollektiivsest mälust, siis räägitakse tegelikult kanoniseeritud minevikukäsitlusest. Kultuurimälu on pidevas muutumises, see täieneb, aga ka “unustab”, see töötleb iseennast pidevalt ümber, saab mõjutusi teistsugustelt kultuurimäludelt jne.

Käesoleva essee eesmärgiks oli põgusalt analüüsida kultuurimälu otstarvet ja selle kandjaid. Eelnevast johtudes võime järeldada järgmist:

• kultuurimälu taustaks on kirjalikud ja suulised allikad, ent konkreetse väljundi leiab kultuurimälu inimestes (rahvuslik kultuurimälu);
• kultuurimälu on meile oluline ümbritseva mõtestatud liigendamiseks ja oma identiteedi kindlustamiseks;
• kultuurimälu kui arenev ja muutuv nähtus sõltub selle interpreteerijatest ja edasikandjatest, teisisõnu meist endist.