Selma Lagerlöf (S. Ottiliana Lovisa L.) sündis 20. novembril 1858 väikeses Mårbacka mõisas Värmlandi maakonnas Kesk-Rootsis eruohvitseri perekonnas. Tema lapsepõlvekodus valitses kodusus ja elurõõm ning hinnati vaimseid väärtusi. Kuid Lagerlöfi lapsepõlv polnud läbinisti õnnelik. Kolme aastasena sai ta halvatuse, mis paranes küll paari aastaga, kuid ei lasknud tal osa võtta teiste omasuguste hoogsatest mängudest. Haiguse tõttu liikumises takistatud tüdrukukesest sai vaimustatud muinasjutu-kuulaja ja jutustajaks oli vanaema. Pärast vanaema surma (Selma oli siis viieaastane), hakkas lugusid vestma tema isa, hiljem tulid juba raamatud. Väike Selma oli bibliomaan. Seitsmeaastaselt otsustas ta, et temast saab kirjanik ja siitpeale hakkas ta kirjutama lapselikke värsse, mida kanti ette perekonnapidudel ja tähtpäevadel. Luuletamist jätkas Lagerlöf ka neiupõlves, saatis värsse ajakirjadele avaldamiseks, kuid edutult. Ja ka hiljem, kuulsa kirjanikuna, ei saavutanud ta luuletamises edu.

1880. aastal suri Lagerlöfi isa ja tuli hakata mõtlema tulevase elukutse peale. Kodune majapidamine oli läinud allamäge ja mõis tuli maha müüa. 1881. aastal astus Selma Lagerlöf Stockholmi tütarlaste seminari, et omandada õpetajakutse, kuid samas püsis ka lapsepõlve unistus kirjanikuks saamisest. 1882 oli tal õpetajakutse käes ja ta läks tööle tütarlastekooli Landskronas. Hiljem on kirjanik rääkinud, et juba seminaristina Stockholmis oli tal küpsenud plaan jäädvustada oma kodukoha minevik pikemas poeemis, hiljem teostus see kavatsus romaanis Gösta Berlingi saaga. Gösta Berlingi esimesed peatükid saatis ta ajakirja Idun kirjandusvõistlusele. Ta sai auhinna ja samuti pakuti talle terve romaani kirjastuslepingut.

Lagerlöfi toetas majanduslikult paruness Sophie Adelsparre, tänu kellele sai esimese romaani väljaandmine ka võimalikuks. Gösta Berlingi saaga ilmus 1891. See on muistenditega põimitud romaan kodumaa minevikust. Romaani iseloomustab moraliseeriv hoiak, kuid samuti Lagerlöfi meisterlik jutustamisviis. Rootsi arvustuse poolt jahedalt vastu võetud Gösta Berlingi saaga toob talle peatselt rahvusvahelise tunnustuse, see kujuneb üheks tõlgitumaks rootsi raamatuks. Eesti keeles on see ilmunud aastatel 1904, 1939 ja 1958.

Lagerlöfi järgmine romaan, Onsliga länkar (Nähtamatud sidemed) ilmus 1894. Samal aastal kohtas ta kirjanik Sophie Elkanit, kellest sai ta kaaslane kogu eluks ja ka kelle biograafiat ta hakkas kirjutama, mis jäi surma tõttu pooleli. Aastast 1895 pühendus Lagerlöf ainult kirjutamisele. Koos Elkaniga reisisid nad Itaalias ja Sitsiilias, mille tulemusena avaldas Lagerlöf romaani Antikrists mirakel. Reisilt Egiptusesse ja Palestiinasse sai ta inspiratsiooni kirjutamaks romaanid Jerusalem: I Dalarne (1901) ja Jerusalem: I det heliga landet (1902). Eesti keeles on Jeruusalemm ilmunud aastatel 1903 ja 1936. Kirjaniku loomingule on iseloomulik, et ta teostes põimub sageli muinaslooline tõelusega, romantiline realistlikuga. Oma loomingus elustas ta maaelu ja Rootsi maastikke.

1904 ostis Lagerlöf tagasi Mårbacka mõisa, oma lapsepõlvekodu. 1906 ilmus Lagerlöfi kõige populaarsem lasteraamat Nils Holgerssons underbara resa genom Sverige (Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi, eesti keeles 1911, 1932 ja 1971), kaheköiteline lugu tillukeseks muutunud poisi seiklustest hane seltsis ristipõiki läbi Rootsimaa.

1907 valitakse Lagerlöf Uppsala ülikooli audoktoriks. 1909 sai Lagerlöf esimese naisena Nobeli kirjanduspreemia, mida hakati välja andma 1901. Üldse on sellise tunnustuse vääriliseks siiani arvatud vaid kaheksa naiskirjanikku: Lagerlöf, Sigrid Undset, Pearl S. Buck, Gabriela Mistral, Nelly Sachs, Toni Morrison, Nadine Gordimer ja Wislawa Szymborska. Sellest ajajärgust alates oli Lagerlöfi suurimaks rivaaliks neoromantilises kirjanduses Verner von Heidenstam, 1916. aasta Nobeli preemia laureaat. 1914 valitakse Lagerlöf esimese naisena Rootsi Akadeemia liikmeks. Seega oli Selma Lagerlöf saavutanud suurimad tunnustusavaldused, mis rootsi kirjanikule võivad osaks saada.

1920-ndatel aastatel hakkas Lagerlöf tegelema naisküsimustega. Nüüdseks on teada ka selle tagamaad. Kui kirjanik 1940. aastal suri, jättis ta endast maha saladuse. Nimelt teatas ta oma testamendis, et tema isiklike kirjadega tohib üldsus tutvust teha alles pool sajandit pärast tema surma. 1996 ilmus Rootsis nende kirjade põhjal uurimus, millest selgub see, mida maailm lähemalt teadmata oli oletanud, nimelt Selma Lagerlöfi lesbiline armastus Elkani ja Valborg Olanderi vastu. Kui suhet Elkaniga võib pidada platooniliseks kiindumuseks, siis Valborg Olanderiga, kellega ta tutvus 1898 Falunis, tuli Lagerlöfi ellu ka kirg ja füüsiline armastus. Nii Olander kui Elkan elasid nädalate viisi Mårbacka mõisas, kuid mitte kunagi korraga. Olander oli tunnustatud pedagoog, õpikute autor ja naisõiguslane. Uurimuse Selma Mårbackal autor Lars Westman kirjutab, et ilmselt jättis Lagerlöf need armastuskirjad naistele ja naistelt teadlikult alles, sest ta arvas, et erinevalt tema kaasaegsetest on maailm 50 aastat hiljem küps tõde teada saama.

1920-ndatel aastatel kirjutas ta ka novellikogu Värmlandi triloogia: Löwensköldska ringen (1925), Charlotte Löwensköld (1925) ja Anna Svård (1928), samuti soome kirjaniku Zachris Topeliuse biograafia. 1930-ndatel sai väga populaarseks tema mitmeköiteline autobiograafia.

Teise Maailmasõja puhkedes aitas Lagerlöf Saksa intelligentidel põgeneda natside eest. Kui Soome oli Talvesõjas, annetas Lagerlöf abi korras soome sõjaväele oma Nobeli preemia kuldmedali. Tema missioon jäi pooleli, sest 16. märtsil 1940 sai ta südamerabanduse. Pärast tema surma antakse välja Lagerlöfi kirjanduspreemiat, mis on 100 000 Rootsi krooni.

“Selma Lagerlöf on oma kodumaa suur patrioot ja selliseks püüab ta kasvatada ka oma lugejaid. Ta tunnistab töö inimeste õnne aluseks, nõuab ranget kõlblat suhtumist endasse kui ka kaasinimestesse ning vajaduse puhul koguni endaohverdamist teiste eest, õpetab armastama inimest ning loodust ja nägema väärtusi mitte välises tunnustuses ning hiilguses, vaid inimese ühiskondlikus kasulikkuses ja isiklikus kõlbluses. Ta ei manitse keeldumisele, vaid õigustab elurõõmu ja –julgust.” (Alttoa 1971)

Lagerlöfi loomingus tõusevad esile kaks peamist teemaderingi – Rootsi aadlikultuuri hääbumine ning pildid talurahva elust. Käesolevas referaadis vaadeldakse lähemalt 1914. aastal valminud lugu Portugali keiser. Siin on mõlemad teemaderingid esil, suurem rõhk on siiski lihtrahva kujutamisel. Teos jutustab piiritust isaarmastusest ja algselt oli Lagerlöf planeerinud selle nimeks “Rootsi kuningas Lear”. Raamat käsitleb tütrest ilmajäänud isa hullumist, mis on talle tegelikult kaitseks karmi argielu eest.

Teose süžee on järgmine:

Skrolycka Jani vaeses peres sünnib tütar. Jan pole sellest alguses sugugi vaimustuses, kuid võttes vastsündinu esimest korda sülle, tunneb ta, nagu hakkaks süda alles esimest korda tema elus lööma. Väike tüdrukuke, kelle nimeks saab Klara Fina Gulleborg, muutub kogu Jani elu mõtteks. Jan on aus ja töökas mees, kuid tema sõgedat armastust tütre vastu panevad ka teised tähele. Näiteks ei olnud kombeks, et vanemad viibivad lapse ristimise juures, kuid Jan kartis nii väga oma maimukese pärast, et läks siiski kaasa. Ja õieti tegi, sest ristimiselt tulles ristiema komistas ja kui Jani poleks olnud, oleks Klara Gulla maha kukkunud ja võinud surma saada.

Jan uskus, et tema tütar on juba väiksest peale kõige targem, parem ja ilusam olevus maa peal. Mingil määral suutis ta selles veenda ka oma naist Kattrinat, kuigi too läks lapse jumaldamisega kaasa rohkem inertsist – Janiga polnud mõtet sel teemal vaielda.

Edasi käsitleb raamat Klara Gulla lapsepõlve: rõugepanek, esimesed haigused, kooliminek jne, ja alati leiab Jan tütre tegudest ja sõnadest midagi tähenduslikku ja üliinimlikku. Ta usub, et on Klara Gullale kaitseingliks nagu too temalegi. Nad on nagu sukk ja saabas ning ka ülejäänud külarahvas imestab ja imetleb nende erilist omavahelist sidet.

Ühel päeval sureb nende vana peremees Falla Erik ja mõisa saab omale Lars Gunnarsson. Falla erik oli omal ajal andnud sõna, et Skrolycka pere võib nendel maadel elada kuni surmani. Mingit lepingut selle kohta polnud aga vormistatud. Lars Gunnarsson on ahne mees ja tahab nüüd Janilt kahtesadat riigitaalrit talukoha väljaostmiseks. Seda raha Janil ei ole ja Klara Gulla, kes on saanud seitsmeteistkümneaastaseks, otsustab minna linna raha teenima. Esialgne plaan on, et ta jääb linna kuueks kuuks.

Pärast Klara Gulla lahkumist algab lõputu ootamine. Jan näeb igal pool endeid Klara Gullalt kirja saamise suhtes, samuti loeb ta pisiasjadest välja vihjeid tütre käekäigu kohta. Ühe kirja ta ka saab, hiljem arvab ta, et tütar kirjutab ta naabritele, et säästa isa halbadest uudistest või et hoopis selleks, et isa hiljem üllatada. Jõuab kätte esimene oktoober, tähtaeg, mil Lars Gunnarssonile tuli raha ära maksta. Kuid Klara Gulla koju ei tule, ta saadab raha hoopis ühe riigipäevaliikmega. “Mis läks talle korda maja ja kõik muu? Mis läks talle korda elu, kui tema tüdrukutirts tagasi ei tulnud?” (lk. 73) Jan üritab ikka leida positiivseid põhjendusi sellele, miks Klara Gulla koju ei tulnud. Pikapeale muutuvad tema väljamõeldud seletused järjest utoopilisemateks, kuni lõpuks on ta veendunud, et tütrest on saanud Portugali valitsejanna ja tema ise on Portugali keiser. Jan istus nüüd päevad läbi sadamasillal tütart oodates ja jutustas teistele oma suursugusest tütrest. Inimesed naersid ta üle, kuid oli ka osavõtlikke kuulajaid.

Lugeja jaoks otsustava pöörde võtab lugu siis, kui ta saab teada, mida Klara Gulla tegelikult linnas teeb.

“Aga kui teda ei tulnud, polnud Janil muud peale hakata kui koduteele asuda. Ta hakkas sillalt minema, kui vana õel Greppa talle teele astus.

“Ah nii,” ütles Greppa, “sa ajad täna jälle oma tütart taga?”

Niisuguse mehega nagu Greppa oli parem mitte juttu teha ja Jan astus kõrvale, et temast mööda minna.

“Jah, ma ei imesta sugugi, et sa tahad kohtuda nii peene daamiga, nagu temast olevat saanud,” ütles Greppa.

Nüüd ruttas August Där Nol Greppa juurde ja haaras tal käest kinni, et teda vaikima sundida.

Aga Greppa ei andnud järele.

“Terve kihelkond teab seda,” ütles ta, “ja ükskord on ka vanematel aeg teada saada, kuidas asi on. Jan Andersson on tubli mees, ehkki ta on tütre ära hellitanud. Ma ei suuda taluda, et ta istub siin nädalast nädalasse ja ootab - - - “

Siis ütles ta Skrolycka tüdrukutirtsu kohta nii inetu sõna, et isa Jan ei tahtnud seda ealeski korrata, isegi mõttes mitte.” (lk. 87)

Niisiis teadsid kõik peale Klara Gulla vanemate, et Klara Gulla müüb linnas oma keha, kuid keegi ei julgenud seda neile öelda, sest nad teadsid, et Jan ei talu tõe kuulmist. Peale seda episoodi läks Jan päris hulluks. Ta uskus, et on kõrgemast soost kui ümbruskaudsed ülikud ja hakkas oma kohalviibimisega nende seltskondlikke üritusi austama. Kuigi teda kunagi kuhugi ei kutsutud, arvas ta, et see tuleneb sellest, et nii suurt meest lihtsalt ei söandata paluda. Peagi muutus ta aadelkonna pidustuste tõmbenumbriks – ta käis ringi veidras riietuses, esitas omatehtud laule ja käitus kõigiga armulikult nagu tõeline kuningas. Falla Eriku lesk oli Janile kinkinud oma kadunud abikaasa mütsi ja kepi, mis Jani jaoks olid kroon ja keisrisau. Pärast lese surma võttis Lars Gunnarsson need temalt ära. Jan tundis end nüüd nagu troonilt tõugatu.

Lisaks narri-imagole kujunes Janist ka omamoodi prohvet. Ta nägi asju ja veelgi enam, tema sõnad hakkasid täide minema. Järjest juhtus pahasoovlike inimestega hirmsaid õnnetusi, mida Jan oli ette kuulutanud.

Klara Gulla jõudis koju pärast viieteistkümne aastast eemalolekut.

“Tüdrukutirts ei saabunud kuldses tõllas, ta ei istunud isegi kaarikus, vaid tuli jalgsi. /.../ Suuremat hiilgust tema tulekus ei olnud, ja enamat ei saanudki vist nõuda. /.../ Kattrina avas silmad ja uuris teda tähelepanelikult. /.../ Inimene, kes tema ees seisis, nägi tunduvalt vanem välja, kui oleks pidanud, sest ta oli ju ainult mõne aasta üle kolmekümne, aga Kattrinat ei ehmatanud mitte tema meelekohtadelt hallinenud juuksed ega väikesi kortse täis otsaesine, vaid Klara Gulla inetus. Tal oli veider hallikaskollane jume, ja suu ümbrus oli kuidagi tursunud ja toores. Tema silmavalged olid halliks muutunud ja verd täis valgunud ning silmade all olid suured kotid.” (lk. 141 – 142)

Klara Gulla ei ehmatanud, nähes, et isa on hulluks läinud, vaid hoopis vihastas. Ta mõtles isast jälestuse ja õudusega ja tal oli emast kahju. Mõne aja möödudes otsustas ta tagasi linna minna, kuid ema kaasa võtta. Kattrina ei tahtnud alguses Jani hüljata, kuid Klara Gulla veenis ta ümber. Nad arvasid, et Jani jaoks on lihtsam, kui nad talle oma plaanist ei räägi, kuid tagalikult nad vist lihtsalt kartsid teda. Igal juhul otsustasid nad põgeneda. Kattrina osa selles otsuses oli passiivne, ta oli aastate kestel õppinud armastama oma hullu meest. Kui nad juba laeval olid, ilmus sillale korraga Jan. Teda nähes otsustas Kattrina, et ei lahku, vaid soovib maha minna. Laev oli juba otsad heitnud. Ahastav Jan ei teadnud, et Kattrina on ümber mõelnud.

“ “Tehke, nagu soovite, ema,” ütles Klara Gulla tülpinult. Ta taipas väga hästi, et pole mõtet vastu sõdida. Vahest arvas ka tema, et nad on isa vastu liiga julmad olnud.

Aga neile ei jäetud oma teo heakstegemiseks aega. Sest teist korda ei tahtnud Jan oma elu suurimast rõõmust ilma jääda. Ta hüppas sillalt otse järve. Võib-olla kavatses ta aurikuni ujuda, aga võib-olla ta lihtsalt tundis, et ei suuda enam edasi elada. /.../ Keisri kepp ja roheline müts ujusid vees, aga keiser ise oli kadunud, nii vaikselt ja jäljetult, et kui neid keisri piduehteid ei oleks seal olnud, oleks vaevalt võinud arvata, et ta on kadunud.” (lk. 150)

Isa surm tuli Klara Gullale ootamatu hoobina. Ta jäi koju. Nüüd oli tema see, kes iga ilmaga istus sadamakail ja ootas ning tema kõrval oli isale määratud kirst. Kuigi surnukeha otsingud lõpetati, kui talv saabus, istus tüdruk ikka edasi. Samal päeval, kui Kattrina suri, leiti ka Jani laip. Niisiis käitus keiser pärast surmagi iseäralikult: laskis tütrel oodata samal kombel kui tema oli 15 aastat oodanud ja tuli järvesügavusest täpselt õigel ajal välja. Nende matustele tuli terve kihelkond ja õpetaja lausus tüdrukule, et ei tea kedagi teist, kes oleks kogenud Klara Gullast suuremat vanematearmastust, ja niisugune armastus peab tooma õnnistust.

Lugedes romaani esimesi peatükke, ei oska teose suhtes mingit seisukohta võtta. Jääb mulje, nagu oleks tegemist lasteraamatuga. Eraldiseisvaid moraliseeriva alatooniga lookesi ühendab aus ja lihtne Skrolycka Jan, kes tuleb puhtalt välja igast situatsioonist tänu oma tervele talupojamõistusele. Tütrekese idealiseerimine tundub ka alguses olevat üsna tavaline ahviarmastus, mida vanemate puhul aegajalt ikka ette tuleb.

Tähendusliku pöörde saab jutustus siis, kui otsustatakse Klara Gulla linnaminek. Tüdruk ronib kihelkonna kõige kõrgema mäe tippu, ajab käed laiali ja laulab kogu maailmale. Jan näeb teda ning mõistab, et tütar ei lähe linna mitte ainult selleks, et vanematekodu võlgadest päästa, vaid ka pääsemaks vanemate hoole alt. See on noore inimese puhul täiesti normaalne soov, kuid tütart jumaldav Jan tunneb end reedetult. Tegelikult oli Klara Gullale isaarmastus ilmselt suisa koormav ja iseenda leidmiseks oligi lahkumine ainus võimalus. Selles vanuses on identiteedi leidmine väga oluline, kuid kodus olles oleks ta igaveseks jäänud oma isa tütreks saamata iseseisvaks isiksuseks nimega Klara Gulla. Ka see, et linnas temast prostituut sai, on seotud piiritu isaarmastusega. See oli otsekui vastureaktsioon. See on just see, mille pärast murdeealised teevad kõiksugu lollusi: nad tahavad tunda end sõltumatutena, kuid samas pole nad piisavalt küpsed oma tegude eest vastutama ja nende tagajärgi prognoosima.

Oma armastusega tegi Jan tütrele karuteene. Klara Gullast ei saanud kunagi terviklikku inimest, sest olgugi, et ta elas linnas viisteist aastat isast lahus, jäi ta ometi tollest emotsionaalselt sõltuvaks. Sellest annavad tunnistust romaani viimased peatükid, kus ta ootab sadamakail, et isa surnukeha välja ilmuks. Ta vabaneb alles koos vanemate surmaga:

“Skrolycka Klara Fina Gulleborg, kes oli saanud nime päikese järgi, seisis oma vanemate haual ja säras nagu kirgastunu.” (lk. 164)

Kasutatud kirjandus

Lagerlöf, S. 1998 Potugali keiser. Eesti Raamat, Tallinn