Mul on vist kohe selline nägu peas, et ka võhivõõrad inimesed tunnevad kohustust mind joonelt veenma kukkuda oma meeletus kultuurihuvis. Õigemini, võhivõõrad eelkõige. Minus on see juba kergelt stressikõdi tekitama hakanud. Mitte et mind ei huvitaks teiste arusaamad ja arvamused kestvate väärtuste kohta. Algul ma arvasin, et mind peetakse rumalaks ja üritatakse valgustada. Elu edenedes olen ma aru saanud, et pole asi selles, vaid hoopis mu koduses kasvatuses, mis ei luba monolooge katkestada. Inimesed aga peavad minu suhtumist siiraks huviks, ma olen see kõrgelt hinnatud hea kuulaja, see põnev vestluspartner, kes vajalikes kohtades sobiva vaheaja järel ütleb jaa, muidugi või tõesti? või tohoh. Lisaks ei vii ma juttu igal võimalikul hetkel enda peale. Samas julgevad vähesed muga maistest asjadest rääkida, ikka rihitakse kuskile luule ja tunde ja aate kõrgustesse. Ja tuntakse end targa, huvitava ja, mis kõige tähtsam, asjadest õieti aru saava inimesena. Selles siis seisneb minu magnet ja maine.

Kui ühel ilusal päeval sadas uksest sisse viienda korruse naaber, keda ma eales näinud polnud ja hakkas tuttaval kombel oma kultuurihuvi üles näitama, viskas mul kopa ette. Inimene ei saa rahulikult omas kodus isegi Georg Otsa kuulata nii, et keegi ei peaks vajalikuks oma sümpaatiat tulla selles suhtes avaldama! Siis ma otsustasin oma taagast vabaneda. Kõigepealt plaanisin lugemise maha jätta, nagu mõned jätavad suitsetamist maha – ühe ropsuga, higi ja piinaga, aga eesmärgisihilikult. Järgmiseks mõtlesin eemale hoiduda muusikast, teatrist ja kõigest muust, mis võiks hinge minna. Õppisin ropendama, kõikjal kõva häälega oma arvamust avaldama, trügima, haisema, kolle sööma. Seejärel alustasin kõige liigutavaga ringi aelemist, silmitut joomist ja võõrastega punkrites narkotsi panemist. Aga ma tüdinesin ära, otsisin oma mehe üles ja hakkasin jälle inimeseks.