Pärast malevat, augustiputshi ja pedagoogilist praktikat arvas ta, et on elus kõike näinud. Ta oli matnud oma surnult sündinud tütre ja kaks koera ning käinud vastas vanglast vabaneval isal. Ta oli pesnud kodutute supiköögis nõusid ja valvanud tänavanurkadel kiimas välismaalasi.

Kõigepealt ütles üles perifeerne närvisüsteem. Sellele järgnes puhutine amneesia ning käitumine muutus ennustamatuks. Loomulikult kahtlustati kohe alkoholismi. Vaid mõned lihtsama ilmavaatega inimesed uskusid ta süütust. Tulid arstid ja posijad. Tulid õpetatud ja sensitiivid. Viimaks tulid ravi- ja hoolekandeasutused.

Ta põgenes ühel maikuu hommikul. Kaasa võttis ta fajansskausi, raadio koos pikendusjuhtmega, tekikoti ja ülikoolidiplomi. Viimati nähti teda ühes lähiliinirongis ja ka üks putkatädi pidas teda kirjeldusele vastavaks. Kahju, ta oli huvitav juhtum.

------

Seal väikses konkus oli ilusate ilmadega suisa hubane. Tuul tekitas hirmu ja vihm muutis nukraks. Lund polnud veel olnud. Ükskord proovis üks mees ta madalasse majja tungida. Ta lõi teda peitlitaolise esemega. Mees suri saadud vigastustesse. Keegi temast puudust ei tundnud. Ühel päeval oli laip ta kodu eest kadunud.

Oli sadanud kolmkümmend viis päeva järjest, vahelduva eduga, aga siiski. Hoovides tuiasid vettinud kassid, puumajad tundusid trööstitute ja mahajäetutena, kivimajade helge vale oli muutunud halliks tontlikuks mäsaks. Kogu maailm oli läbi ligunenud. Kuigi oli esimene selge päev, polnud ükski ristihing oma nina välja pistnud. Alaline sadu oli muutnud inimesed umbusklikuks, loiuks, nad põdesid vihmapohmakat. Kusagil käis kohutav pauk ja prantsatus, aga inimesed oma tubades ei viitsinud selle peale isegi pead tõsta. Ilmselt oli jälle mõni puulobudik kokku kukkunud. Esimene selline prahmakas oli elevust tekitanud, teinegi, kuid mida aeg edasi, seda enam oli sugenenud hirm iseenda eluaseme pärast. Tõrjemaagia. Apaatia.

Keskpäevgi polnud veel kätte jõudnud, kui ei tea kust ilmus välja mustas poolmantlis vana mees. Ta käis piki tänavat, peatus akende all ja kordas: “Ma nägin, kuidas kosmos sadas alla.” Keegi ei vastanud talle. Inimesed ei osanud enam rääkida. Kõik sõnad, mida nad teadsid, olid ära kasutatud. Mõne aja pärast ühines vanamehega üks põlvikutes, hambutu, kuid särasilmne jõnglane. Ta küll ei rääkinud, polnud seda kunagi teinudki, sest tal polnud eales olnud hambaid, kuid ta ilme ütles, et on vanamehega nõus. Vanamees küll üritas teda eemale udjada, kuid poisike jooksis ohutusse kaugusse ja oli siis paari sammu järel taas vanamehe kannul.

Koos jõudsid nad linnapiirile. Siis pöörasid nad ümber ja läksid tuldud teed tagasi. “Ma nägin, kuidas kosmos sadas alla.” Pudelikorgi vint oli üle keeratud ja seepärast ei saanud seda enam taskusse tagasi pista. Samas polnud enam põhjust juua, sest päike ajas rõskuse kontidest välja. Poiss ka viina ei tahtnud, ainult naeratas mõistvalt. Nad istusid trepile, vanamees pani pudeli nagu ühenduslüli nende vahele, vaatas poisile otsa ja ütles: “Ma nägin, kuidas kosmos sadas alla.” Poisile meeldis ta kaetunud pilk ja ta noogutas.

------

Viimasesse ritta lubati istuma ka need, kellel polnud raha pileti eest maksta. Seal olid vanad kühmulised pingid, ja nad olid nii madalad, et nägemiseks pidi ennast kätele poolistukile upitama. Ikkagi käis ta siin iga päev. Vihmaajal olid seansid ära jäänud, nüüd hakkas elu tasapisi jälle käima minema. Ta ei käinud siin filmide pärast. See oli ettekääne, põhjus, õigustus. Ta istus vaikselt, ei nihelenud, ei upitanud. Mõnikord ei tahtnudki ta lahkuda, aga koristaja tuli ja ajas ta minema. Siis läks ta tänavale ja tegi ühe vallatuse teise järel: võttis kassipoja sülle ja viis selle hoopis teise hoovi, ootas trammipeatuses bussi, jooksis ootamatult sõiduteele, puges puuriida eest peitu. Koju läks ta alles hümni saatel.

------

Vanamees vidutas silmi. See naine oli kõik lombid oma tänaval ära kuivatanud. Nad olid seda naist vaadanud, tema ja poiss, ja poisi käeviibe jutustas, kuidas see naine nende linna sattus. Samuti kui vanamees, lihtsalt ühel ilusal päeval oli ta platsis. Vanamees määris siirupit huultele ja võttis lonksu. Poiss naeratas. Nüüd enam naist tänaval ei olnud, kuid ta heljus seal siiski. “Ma nägin...”, ütles vanamees, kuid jäi siis vait. Poiss mõistis, et ta ei taha talle kõike rääkida. Pühapäevasõber. Ta noogutas.

Vanamees tõusis ja hakkas tänavat pidi alla minema. Aegajalt peatus ta mõne akna all, vaatas üles, kuid ei lausunud sõnagi. Linnaservast lähenes öö kõigi oma kaaslastega. Vanamees alistus. Läbi ta unede traavisid tiivulised laevad, põlvpükstes ajalooprofessorid viskasid sündsusetut nalja somaallaste üle ja kõik, keda ta ei tundnud, vestlesid temaga familiaarselt intiimteemadel.

------

See oli üks neist öödest, kui unetus rusub ja märkamatult muutub ka meeleolu selle sarnaseks. Ja siis tulevad mälestused. Nad tulevad kalgi järjekindlusega ja oma tahe tõrgub võitlemast. Ta tõusis ja nuuskas nina. Õues oli peaaegu pime, ainult üht vilkuvat laternat ümbritses habras valu. Ja ta adus, et see ongi nii. Et ongi sedasi, et ta lihtsalt seisab siin akna all ja seal vilgub üks lamp. Ja kõik. Ei mingit poeesiat, mingit kirge, mingit ridadevahelisust. Pole lihtsalt mitte kui midagi. Elas kord üks mees, kelle painajalik unenägu muutus ta elu sisuks ja ta tegelik elu taandus mingiks ebareaalseks toimingute jadaks. Lõpuks jäigi ta rändama oma unenäo rõngassaarele. Talle tundus, et ta ongi seesama mees.

Audikas oli külm, nii külm, et värisevaid lõugu ei saanud enam paigal pidada. Katuseakendest liugles lumehelbeid vihikule. Forseliuse ajad. Õppejõulgi oli jope seljas. Baaris karjus teenindajadaam, et ega tal kuut kätt ei ole. Keegi ei osanud midagi kosta, tahaks vaid oma tassikest kohvi. Kodutee kulges juba hämaras. Bussiaknad olid jääs. Ometi tekkis tema tulekul illusioon, et nüüd saab sooja. Naeratavatele mammidele oli lausa rõõm istet pakkuda. Mõned aga naaldusid oma toeka kujuga vastu õlga, selga, põlve. Hea küll, hea küll, sa saad selle kõva, õõtsuva istme. Mammi sõitis ühe peatusevahe. Kuskil eespool olid kontrollid piiramisrõngasse haaranud ühe lilla ninaga härra. Ka tema sõit kestis uste avamiseni.

Kellegi saapad olid jätnud esikusse porised laigud. Saapakandja ise oli lahkunud. Siis mängiti kaarte, joodi õlut, suitsetati tuba siniseks. Läbisegi räägiti lõbusaid ja drastilisi lugusid, mis endaga juhtunud, või sõbraga, või tuttava tuttavaga. Tõdeti üksmeelselt, et jube lõbus ja kiirustati laiali minema. Reede õhtud tundusid alati nii paljutõotavatena, pühapäeva õhtul pani see imestama.

Ükskord oli tal koer. Tal oli ka pärast koeri, ja kasse, aga just see koer. Ta oli juba väikesena suur. Nad olid ta ostnud turult kaheksakümne rubla eest. Põhimõtteliselt oli ta puhast tõugu lambakoer, aga teda ei võetud suguvendade tsunfti, sest üks ta kõrv oli lontis. Hästi vähe. Piisavalt siiski, et teda ära põlata. Ta kolis neile elama. Ta oli nii vapper ja armetu. Ta oli valmis kaklema täiskasvanud huntidega ja pelgas üht musta tigedat kõutsi hoovi peal. Temast oli nii rõõmu kui tüli. Ta oli naeratav ja hasartne. Ta oli natuke võrgutaja. Siis jäi ta haigeks. Ta oksendas ja lasi vedelat. Jäi nii kõhnaks, et ribid paistsid välja. Toit ja hiljem vesigi ei püsinud sees. Lõualuud jäid krampi. Ja ikka voolas ta sisemusest mingit verist vedelikku. See haises südantpööritavalt. Valu- ja jälkusepisarad silmis pesi ta tema järelt, kuigi teadis, et kohe tuleb sealt jälle. Siis ei suutnud koer enam üldse jalgu alla võtta, see väikseke, ja ometi nii suur, et naabripoisid pidid ta alla autosse kandma, et arsti juurde minna. Tema ega ta ema ei jaksanud. Arst tegi talle süsti ja ta muutus tugevamaks, hästi natuke, aga siiski. Kui tuli kord uuesti arsti juurde minna, siis jumal teab, kas temasse tuli mingi surmaeelne reipus või tundis ta, et nüüd tuleb ennast tõestada, muidu on lõpp. Igatahes ajas ta end jalule ja tahtis ise kõndida. Ja ta läks vapralt kõik need korrusevahed, kordagi kurtmata, pööramata pead paremale või vasemale, ja ta kõnnakus oli midagi majesteetlikku, ehkki ta jalad värisesid. See jäi Kolgata teeks. Ja tema oli selles süüdi...

Uni. Uni! Ta lesis põksuva südamega selili voodil, pilk puuritud lakke, kus enne oli ka lamp olnud. Kuid oodatud kallim ei tulnud. Ja ei tulnudki.

------

Muuseum avati täpselt keskpäeval. Neljapäeviti nad raha ei tahtnud. Vanamees ronis kõigist treppidest üles, kõige kõrgemale. Ta teadis täpselt mis seal oli, aga kunagi ei võinud teada. Nüüd oligi nii, nagu ta oli kartnud. Sajanditagused optikariistad seisid vagusi oma koha peal, murdsid kuulekalt valguskiiri, kuid kellelgi polnud sellega enam asja. Vanamees kuulatas. Trepilt kostsid sammud. Lühike, siis pikk, siis kaks lühikest järjest, paus, hästi pikk. Siis kuulis vanamees naeratust. Ukseaval seisis poiss, põlvik lontis. “Nägid?”, küsisid poisi silmad, ja mees vastas “Nägin.” Poiss naeratas, asis vanamehel käe alt kinni ja vedas ta aknale. All väljakul seisis naine, täitsa purskkaevu juures. Ta silmad olid suletud ja käed sügaval taskus. Tõusis tuul ja paar veepiiska sattus naise näole. Vanamees ajas käed laiali ja liugles naise kõrvale. Naine ei näinud teda ja ta sai naist rahulikult vaadelda. Naine oli ilus, suur ja tugev, nii suur, et oleks võinud kolm vanameest oma embusse haarata. Vanamehel hakkas kõdi. Ta keeras ümber ja tahtis muuseumi tagasi minna, kuid silm ei seletanud ust.

------

Ta kõndis kinnisilmi läbi pargi ja istus siis pingile. Tema öö ei olnud ikka lõppenud. Ta vaatas pinki, millel istus. Kellegi nuga oli võtnud selt süütuse, tunnistamaks tundeid Mariina vastu. Ta meenutas oma surnult sündinud tütart. See oli vist abituuriumi ajal. Asjad olid lihtsad, otsused kiired, võib-olla liigagi, ja miski ei omanud tähtsust ega hinda. Kui keegi ütles, et seaduspärane on saladuslik... ta ei mäletanud, mis siis oli, ja ilmselt ei viitsinud ka siis seisukohta võtta. Nii et ei saagi mäletada. Või kas üldse ütles keegi nii? Nad oli väikesed ja suured, siis. Ja olid veelgi. Küllap jäävadki. Kõik oli naljakas. Isegi õudne oli naljakas. Eriti naljakad olid kurbus ja õnnetused. Isegi enda omad, ehkki pisut hiljem. Ka armastus oli naljakas. Mõne katastroofi peale võisid nad end hingetuks naerda. Issand jumal...

Ainult üks kord ei olnud naljakas. Siis, kui nad aru said, et need ajad on tagasipöördumatult läbi. Ning siis tulid pisarad, küll kahjuks sama kergelt kui naer. Päris valu pisarad ei tule lihtsalt. Nemad, nii enesekindlad ja uhked, ja korraga nii abitud. Need olidki vist enesehaletsuspisarad.

------

Poiss leidis vanamehe kioski kõrvalt, jäätisepulk käes. Ta kutsus vanamehe mängima. Mäng käinuks elu ja surma peale. Vanamees rehmas, et tal pole mängutuju. Poiss naeratas. Jäätisepulk praksatas pooleks, see ütles mehele nii mõndagi. See saigi otsustavaks. Ka poiss tõusis ja oli nõus vanamehele teejuhiks hakkama. Nad kõndisid läbi läppanud hoovide, üle muserdatud peenarde, lõid vastu kõnniteeäärt varbad veriseks, puhkasid tänavanurgal jalga ja pärisid pikast kaelast nõu. Tähtsa sündmuse puhul ei raatsinud ka poiss keelduda. Siis nad jätkasid rännakut. Tee viis läbi pargi, nad möödusid pinkidest ja prügikastidest, peletasid tuvisid teelt ja tallasid põrmu kõik lehed ja kastanid. Viimaks olid nad päral. Alles nüüd mõistis vanamees, kui keerulise ülesande ta endale on võtnud. Poiss naeratas, et viimase sammu peab vanamees üksi astuma. Ta murdis teepervelt lillesarnase asja ja ulatas oma peiust sõbrale. Vanamees punastas, mis sobis hästi ta halliseguse peaga. Poiss istus teele maha ja lubas oodata.

Ta ootas nädala. Ta nägi iga päev naist, kes tõttas asjatoimetustele ja naasis alles siis, kui hakkas hämarduma. Kuid vanamees välja ei ilmunud. Poisil oli hea meel oma sõbra õnne üle, kurvastama pani ainult see, et vanamees ei tahtnud oma õnne temaga jagada. Ent neljapäeval muutus ta rahutuks. Muuseumipäevalt polnud vanamees kunagi puudunud. Oma suureks imestuseks leidis poiss vanamehe naise kodu eest. Vanamees oli vakka, ei liigutanud, ei hinganud. Poiss vaatas teda terve pika minuti. Vanamehel oli lillevars ikka veel pihus, õis oli tõmbunud pruuniks krussiks. See polnudki vanamehe keha, mida oli nii raske kaldaveerele lohistada, vaid see jupp närbunud umbrohtu. Poiss vaatas ta veeremist, langemist ja pärale jõudmist, ja et jutlustaja puudus, siis ta naeratas.

-------

Õhtul tuli ta koju. Keegi oli maja ees koristamas käinud ja nüüd tundus seal jälle kohe õdusam.