Proopriumid soome rocklüürikas

Ettekanne teadusseminaril

TPÜ, põhjamaade filoloogia osakond

27.3.2003

Kuna planeerisin käesoleva magistritöö kirjutamist juba bakalaureuse kirjutamise ajal ja pidasin vahele ühe sabatiaasta, siis on materjali kogunenud rohkem, kui sellest ühe korraga läbi närimiseks jaksu on. Seepärast on mu ettekanded senini olnud alati erinevatel teemadel, ja ainsa ühenduslülina on olnud Pauli Hanhiniemi ja suomirock (soome rock). Vahepeal jõudsin juba isegi kahtlema hakata, kas saab kirjutada tööd teemal, mis on pidevas muutumises (Nt Paulil on pärast bakalaureuse kirjutamist ilmunud 2 uut albumit), kuid kui Eino Leino auhinna sai see aasta Tuomari Nurmio, siis leidsin eneses taas uut julgust. Tõsteti ju sellega rocklüürika ka ametlikult väärtkirjanduse hulka. Teise impulsi sain sügisesest IFUSCOst, kus just nimelt soomlased ummistasid loengusaali mu ettekande ajaks ja hiljem andsid positiivset tagasisidet, asjalikke kommentaare ja soovitusi. Tegin järelduse, et asi on siiski omal kohal.

Mu magistritöö teemaks on kultuurimälu ja kuidas see avaldub soome rocklüürikas. Käsitlen taas peamiselt Hanhiniemi tekste, kuna pean end nende suhtes paremaks asjatundjaks. Kõigepealt peaksin ehk lühidalt selgitama, kuidas tänane jutt haakub kultuurimäluga.

Kultuurimälu peamisi funktsioone on keele abil väljendada teatud nähtusi, mis on mingile rahvale omased ja ühised. Kultuurimälu hõlmab eneses suurt hulka informatsiooni, mis on talletatud rahva kollektiivses teadvuses ja mille väljundiks on igasugune kommunikatsioon alates igapäevasuhtlusest lõpetades ilukirjanduslike tekstidega. Erinevad nähtused ja ilmingud on aga teatud moel üksteisega seotud, ühe nimetamine kutsub esile assotsiatsioone teisega. Seetõttu üks sõna, üks viide kätkeb endas hulga teisi viiteid.

Pärisnimede kasutamine on üks lihtsaim ja otsesem viis kutsuda lugejas/kuulajas esile soovitud assotsiatsioone. Pärisnimi ehk prooprium on liik üksikobjekti tähistamiseks (diferentseerimiseks ja identifitseerimiseks) kasutatavaid nimisõnu või nimisõnafraase. Üksikobjekti all tuleb mõista nii ainult objekti (nt Juhan Liiv) kui ka sellist üksikobjektide hulka, mida omakorda on võimalik pidada üksuseks (nt Viljaveski leib). Sellise definitsiooni annab proopriumile Eesti keele käsiraamat.

Teatud isiku nimetamisega tekib meil mälupilt sellest, mille poolest see inimene on kuulus, mida ta on teinud, millisesse ringkonda kuulunud, aga ka see, kas tema isikule või tegevusele on antud positiivne või negatiivne hinnang. Lotman, rääkides au ja kuulsuse suhetest kollektiivse mäluga, on öelnud, et kuulsus on kollektiivse mäluga rohkem seotud kui au ja asub aust hierarhiliselt kõrgemal. Kuulsust ei mõõdeta tema suuruse, vaid kestvusega. Samas väidab ta ka, et kuulsus avaldub peamiselt kiitusena. Tänapäeval me ilmselt seda nii kindlalt öelda ei julge, kuivõrd nüüdses ühiskonnas püüeldakse sageli kuulsuse poole kuulsaksolemise enda pärast – “Ka halb reklaam on reklaam.”

Hanhiniemil on kuulsuse küsitavusest olemas päris mitu teksti. Proopriumide kasutusulatuse poolest marginaalseim neist on “Irwin ja Badding”. Pöörakem tähelepanu nimede kultuurilisele ja ühiskondlikule ampluaale.

Nagu näete, paarikümne nime mainimisega on loodud pilt tervest ajastust, see on tulvil erinevaid skandaale, erinevaid inimsaatusi, ja sageli on kuulsuse tipult kukutud õige valusalt. Samas jutustab iga nimi meile omaette loo. Efekt, mille lugu soomlastes esile kutsus, oli üsna ühene – sellest sai pärast ilmumist kaheks kuuks Radio Suomipopi mängituim laul. Radio Suomipop mängib ainult soome lugusid ja kava panevad paika raadiokuulajad ise. Võin üsna kindlalt väita, et populaarsuse taga oli asjaolu, et sõnad stimuleerisid kuulajate kultuurimälu, läbi lõbustavate ja kurvastavate assotsiatsioonide see ühendas soomlasi rahvana, see oli nende oma lugu, oma lähiajalugu.

Laul ilmus aastal 2001. Tegeliku tõuke selle kirjutamiseks andis aga Hanhiniemi sõnade kohaselt asjaolu, et oma ehmatuseks märkas ta, kuivõrd sõltuvad on inimesed nostalgiast. Nimelt oli selleks ajaks Soomes valminud kaks kultusfilmi: “Rentun ruusu”, mis jutustas Irwin Goodmanist ja “Badding”, kus oli juttu Rauli “Badding” Somerjoe elust. Hanhiniemi ütles usutluses Radio Suomele, et ta polnud eales arvanud, et Soome rahvas on sedavõrd suures depressioonis ja et tulevik tundub neile niivõrd tume. Teatavasti inimesed, kellele tundub, et elult pole enam midagi head oodata, kalduvad pessimismi ja hakkavad taga nutma “vanu häid aegu”. Nostalgia kipub tihtilugu idealiseerima asju ja inimesi, kellest nende eluajal nii väga lugu ei peetudki. Seetõttu on laulu lõpus ka rida Milosevicist ja Hitlerist, millega Hanhiniemi näikse inimesi kutsuvat mõtlema, et ega see minevik alati väga kuldne ei pruugigi olla. (Kui kilel pole, siis ei kai nyt sentään – plaadil ja livena).

Nagu öeldud, laul on aastast 2001, mil ilmus Perunateatteri (Pauli praegune ansambel) album nimega "Appelle-moi Bob”. Plaadil on 11 lugu, millest viie nimes esineb isikunimi: “Carver ja Bukowski”, “Seinä-Joe”, “Marstio ja Niilola”, “Kirka” ning eespool mainitud “Irwin ja Badding”. Juhus? Vaevalt küll. Arvan, et tegemist on meediaküllastumusega. Ka siin kodu-Eestis näeme me, kuidas päevast päeva ümbritsetakse meid vägisi Üllar Jörbergide ja Seksi-Kristidega, kelle tegelik olulisus kultuuri ja ühiskonna seisukohalt on pehmelt öeldes küsitav. Samas hoitakse meid pidevalt kursis ka tegelike kultuuri- ja ühiskonnategelaste eraeluga, teame täpselt, kes kellega käib, milliseid pudulojuseid üleval peab, millist meelemürki ja kui palju tarbib. Kuid läbi nende isikute ja nendega kaasnevate lugude nimetamise nimetame me tegelikult teatud epohhe, mentaliteete ja lõpuks meie kollektiivset teadvust ning kultuurimälu.

Sama metoodikat ehk siis mentaliteedile ja kultuurimälule apelleerimist isikunimede kaudu küsimaks kuulsuse väärtuse üle on kasutanud tegelikult Juice Leskinen juba üle 20 aasta tagasi oma igihaljas loos “Paperitähdet”. Igihaljas ka ses mõttes, et mõned aastad tagasi plaadistas Pobeda sellest kaverloo, kus toonased tähed olid asendatud sel hetkel olulistega. Olavi Virta, Tauno Palo, Vesa-Matti Loiri, Spede Pasanen – need olid toonased epohhiloovad tegelased, kelle eraelu kisti meediasse ja tihtilugu skandaalid nende isikute ümber varjutasid nende tegelikud saavutused.

Iseäranis Spede maine oli väga mitmetahuline, tema nimega seostuvad tänini meile suurepärased režissööritööd, uskumatu võime leida koomikat igapäevaelust, ühiskonna valvekoera amet, aga ka laialt tuntud nõrkus noorte kaunite naiste vastu. Paljude noorte neidude unistuseks oli pääseda Spede lähikonda ja sedakaudu lähemale kuulsusele. Antud fenomenist räägib ka Pauli Hanhiniemi laul “Onnen oikotielle” 1990-ndate algusest, kust pärineb salm:

“silloin tie on auki tähtiin

se on auki pidemmällekin

tie on auki telkkariin

ja Speden leffoihin”

Ehk siis telekasse ja Spede filmi pääsemine on ülim õnn, mis inimest võib tabada.

Hanhiniemil on veel hulgaliselt isikunimede abil viitamisi millelegi universaalsemale, kuid nendest olen ma oma varasemates ettekannetes juba rääkinud, nii et ei hakka neid üle kordama. Meenutuseks vaid niipalju, et ega ta nüüd ainult irooniat ka ei taotle, mõnikord viitab ta isikunimedega ka lihtsalt mõnele kultuuri- või ajaloosündmusele ja seda mitte kahekordselt kodeerituna.

Üks huvitavaid valdkondi on veel pop/rockartistide kasutatav viitesüsteem oma leivavendadele. Nagu lüümikultki nägime, Perunateatteri meenutas hea sõnaga Dingot, Eppu Normaalit ja Hanhiniemi enda kunagist ansamblit Kolmas Nainen. Dingo on omakorda viidanud oma läbi aegade suurimas hitis “Autiotalo” Eppu Normaalile: “Eput laulaa, älä mene njet, njet/ menet tai et silti sydämeni viet”. Selle aja noored teavad täpselt, millele viidatakse, see on kinnistunud nende kultuurimällu. Ansamblil “Se” on laul Kari Peitsamost, Loose Prickil lugu “Velton nimeen”, mis pühendatud Pertti “Veltto” Virtasele, SIG:l “Badding laulaa”, Cliftersil “Hanoi Rocks” ja Juice Leskisel “Andy McCoy” jne jne.

Järgmine suurem valdkond on üksikobjektid üksustena (Eesti keele käsiraamatu termin). Asjade, esemete nimed väljendavad meile sageli staatust või suhtumist. Teatud firmamärkidele omistatakse erinevaid konnotatsioone stiilis “igast autost saab ükskord Opel, aga Opel on juba Opel”. Autod ongi üks staatuse sümboleid, mis indikeerivad meile meie kollektiivsest teadvusest lähtuvalt ühtteist inimese kohta, kelle valduses antud masin on. Kõik me ju teame, et 300-seeria BMW-ga sõidavad ringi ainult rullnokad ja veel paar aastat tagasi märkis kurvameelsete silmadega Mersu jõukust ja positsiooni. Tundub, justkui polegi vaja inimesest endast rääkida, piisab, kui mainid, mis marki sõiduk tal on.

Samu allusioone leiame ka soome rocklüürikast. Hanhiniemi kangelane laulus “Sähkökitara, hyvää tahtoa ja kavereita” ei muretse sugugi, kui tal pole Mersut või Bemarit, seni kuni tal on surematu kolmainsus ehk elektrikitarr, pealehakkamist ja sõpru, teisisõnu seatakse sõprus ja bänditegemine kõrgemale maisest mammonast. Sama temaatika esineb ka laulus “Mitä sais olla”, kus staatuse sümboliks on kuritegelikul teel omandatud numbrimärkideta (Toyota) Corolla. Vaesusest omakorda annab tunnistust vana Datsun laulus “Moottorisaha ja 100A”, kus toosama 100A roostetab mahajäetud talu kuuris.

Vaesumisest võib märku anda ka sigaretimargi vahetus. Iga suitsetaja tabab hoobilt ära, mida tähendab laulu “Onnen oikotielle” rida: “Mallu Norttiin vaihtuu” ehk siis kallima sigaretimargi Marlboro asemel hakatakse suitsetama odavamat ja kangemat North State’i.

Lisaks on veel üks staatust ja mentaliteeti väljendav valdkond, mida ma ei oskagi täpsemalt klassifitseerida. Nimelt kaubandusasutused. Näiteks laulus “Ei kenenkään maa” väljendab peategelane küllastumust tänapäevase kiire ja omandiga määratletud eluviisi suhtes ja tõdeb, et “mutta pakoon pahoinvointiaan ei pääse edes Anttilaan” ning teises laulus “Jerusalemin suutari” jõuab Ahasveerus lõpuks otsaga Sokosesse kingsepaks. Suured kaubanduskeskused on nüüdisaegse inimese templiteks, ja tarbimine tänapäeva religiooniks.

Teise poole samast temaatikast moodustavad bensiinijaamad. Kiire elutempo juures on need muutunud asutusteks, kust paarikümne ruutmeetri pealt saab kätte kõik eluks vajaliku: toidu ihule ja hingele ehk leiva ja tsirkuse ehk fast-foodi ja videofilmid. Kui me ütleme Shell (või Esso), siis tegelikult peame me silmas mitte konkreetset kütusefirmat, vaid teatud merkantiilset süsteemi ja mentaliteeti. Seda on ära kasutanud Hanhiniemi näiteks laulus “Maken kanssa” ja Ultra Bra laulus “Ken Saro-Wiwa on kuollut”.

Ja viimaks kohanimed. Ka kohanimede nimetamisega antakse edasi palju enam kui konkreetset paika. Toponüüm võib sümboliseerida rikkust ja vaesust, modernsust ja mahajäämust, lähedust ja kaugust. Samuti on igal kohal oma mingi ala (nt tööstus), mis seda paikkonda teistest eristab. Selline teatud omaduste ülekandmine on väga vana nähtus ja mitmed kohanimed on tänaseks muutunud mõisteteks (nt Sparta – spartalik kasvatus). Hanhiniemi tekstides sümboliseerib nt Ivalo vaat et maailma lõppu, üht väga kauget paika igatahes. Laulus “Kaivopuistosta Ivaloon” rännatakse ühest küljest kontserte andes läbi kogu Soomemaa, teisest aga rockelu keskpunktist ehk Kaivopuistost kõige kaugemasse mõeldavasse provintsi:

“Kaivopuistosta Ivaloon

maatani resunut oon

on menty ojasta allikkoon

koko Safari”.

Ja laulus “Sinuun jäätyy huulet kii” utsitatakse rikki läinud bändibussi vastu pidama ja ähvardatakse, et olgu mis on, aga nii palju peab tast veel välja pigistama, et jõuaks Ivalost Tallinnasse. Ehk teisisõnu nö pikim mõeldav teekond.

Mõnikord aga õnnestub laulukirjutajal kuulajat ninapidi vedada. Kui öelda Liverpool, meenub eelkõige kaks asja: The Beatles ja jalgpall. Võiks arvata, et kui rockbändi plaadikaanelt loed laulunime “Liverpool”, siis ootab ees tribuut rockmuusikale, kuid Hanhiniemi sellenimeline lugu räägibki hoopis jalgpallist.

Tõe huvides tuleb siiski märkida, et mitte ühelgi soome muusikul pole niipalju kohanimedega seotud lugusid kui Juice Leskisel. Enamasti on need humoorikad või iroonilised koha ja sealsete elanike kirjeldused ja olen kunagi lugenud kellegi muusikaajakirjaniku arvamust, et isegi rahvusluse tärkamise ajast pole välja käia niipalju paikkondlikke laule kuivõrd neid on tulnud Juice Leskise sulest: Juankoski, Heinola, Hauho, Ilomantsi jne jne. Erinevus käsitluses on aga see, et kui me räägime kultuurimälust ja sellest, kuidas allusioonid sünnivad, siis on õigem lähtuda pigem viidetest kui konkreetselt nähtusele pühendatud tekstidest.

Nägime, et proopriumide kasutamisega on võimalik kultuurimälus tekitada assotsiatsioone mitte ainult vastava isikuga, vaid terve sündmuste jadaga, terve ajastuga, teatud mentaliteediga. Kuna tegemist on küllaltki levinud võttega soome rocklüürikas, siis leian, et see kõneleb meile ühtteist ka soome rahva kultuurimälu struktuurist ja identiteedist laiemaltki.